Kuna mu kursuse Arts and Culture in Istanbul arvestuseks on vaja kirjutada jutuke ühest siin linnas asuvast kunstimuuseumist, siis tänane päev möödus väga kultuurselt. Et juba moodsa kunsti muuseumis korra olen käinud, siis sinna väga tagasi minna ei tahtnud - seega valisin külastamiseks Pera muuseumi. Eriti huvi pakkus see ka sellepärast, et parasjagu on seal näitus 19. sajandi vene maalikunstnike teostega. Muuhulgas oli näitamisel ka teksti allosas olev originaalteos - Tauri suguvõsa peaks ära tundma. Teiste seas nägi samuti ära Ilja Repini "Burlakid Volgal" (eestikeelne tõlge peaks selline olema). Igatahes väga kodune tunne oli maale vaadates - enamik teoseid olid teemal 'vaesuses virelev talupoeg tööd rügamas'. Peaaegu, et minu rahvas ja kultuuriruum :) Vähemalt võrreldes idamaiste haaremipiltidega, mida ma enamasti siin olen harjunud nägema.
20101221
20101219
Pühade aeg
Seekord pühade teemaline postitus siis.
Paar päeva tagasi soovisid korterikaaslased mulle häid jõule. Olin supersegaduses, et miks ja üritasin selgitada, et jõulud on alles järgmine nädal, pole mõtet praegu veel soovida. Siis oli nende kord segaduses olla. Peale seda teatasid nad, et meie korteris peaks tegema suure Erasmuse peo. Jällegi - proovisin selgeks teha, et eieiei - jõulud on rohkem siuke perekonnaga koos olemise aeg. Et ei jooda ja laaberdata metsikult, vaid ollakse kodus oma lähedastega. Peale seda lubati mulle, et koju kalkuni ikka ostame ja seda sööme. Järjekordselt väike selgitustöö - igal riigil on oma kombed ja kalkunisöömine pole jõulutraditsioon minu koduriigis.
Üleüldse tundub, et türklastel ikka väga aimu pole, mis jõulud endast kujutavad (samas olgem ausad - ega ma islami pühadest ka midagi ei tea). Osad õppejõud, kellel ilmselt on varasemaid kokkupuuteid vahetusõpilastega olnud, teavad et see on aeg, kus paljud oma koduriikidesse lähevad. Sellega asi ka suht piirdub. Üldiselt siin on jõuluaeg nagu iga teine töönädal ning enamasti on õppejõud just selleks ajaks kõikide presentatsioonide ja projektide tähtajad seadnud. Esimene vaba päev on alles 1. jaanuar. Vana-aasta õhtut aga tähistatakse siin suurejooneliselt - kavatsen sama teha. Täna sai ostetud piletid peole, mis toimub Bosphoruse lahel seilavas laevas, seega peaks olema hea vaade nii ilutulestikule kui ka kogu linnale - saab jälgida, kuidas saabub uus aasta korraga Aasiasse ja Euroopasse.
Väga armas oli aga mu ülikooli poolt korraldada reedel jõulupidu. Kohviku nurka oli selleks puhuks organiseeritud suur kunstkuusk kõikide kohustuslike dekoratsioonidega. Kuuse all olid muidugi kingitused (keraamiline kera, mida saab nööriga kusagile riputada - ilmselt üks kõige mõttetuimaid asju, mis mu omanduses nüüd on). Laudadel olid küünlad, palju sädelevat karda ja jõulumunad. Mul oleks peaaegu jõulutunne peale tulnud, kui põrandat poleks katnud neoonvärvilised õhupallid. Seega kogu ruum oli kummaline segu sünnipäeva- ja jõuludekoratsioonidest. Aga noh - vähemalt sai tasuta hõõgveini, snäkkidest rääkimata. Ka kesklinna poodide vaateakendel on küll enamasti jõulukaunistused, aga need on äärmiselt maitsetud ja koledad - ilmselt maha kopeeritud mingist ameerika filmist.
Eks näis kuidas jõuluõhtu siin kujuneb. Hetke seisuga on plaan osade kaas-eurooplastega, kes Istanbuli jäävad, väike temaatiline õhtusöök ja kingijagamine korraldada. Ehk siis - Saksa jõulutoit - siit ma tulen!
Paar päeva tagasi soovisid korterikaaslased mulle häid jõule. Olin supersegaduses, et miks ja üritasin selgitada, et jõulud on alles järgmine nädal, pole mõtet praegu veel soovida. Siis oli nende kord segaduses olla. Peale seda teatasid nad, et meie korteris peaks tegema suure Erasmuse peo. Jällegi - proovisin selgeks teha, et eieiei - jõulud on rohkem siuke perekonnaga koos olemise aeg. Et ei jooda ja laaberdata metsikult, vaid ollakse kodus oma lähedastega. Peale seda lubati mulle, et koju kalkuni ikka ostame ja seda sööme. Järjekordselt väike selgitustöö - igal riigil on oma kombed ja kalkunisöömine pole jõulutraditsioon minu koduriigis.
Üleüldse tundub, et türklastel ikka väga aimu pole, mis jõulud endast kujutavad (samas olgem ausad - ega ma islami pühadest ka midagi ei tea). Osad õppejõud, kellel ilmselt on varasemaid kokkupuuteid vahetusõpilastega olnud, teavad et see on aeg, kus paljud oma koduriikidesse lähevad. Sellega asi ka suht piirdub. Üldiselt siin on jõuluaeg nagu iga teine töönädal ning enamasti on õppejõud just selleks ajaks kõikide presentatsioonide ja projektide tähtajad seadnud. Esimene vaba päev on alles 1. jaanuar. Vana-aasta õhtut aga tähistatakse siin suurejooneliselt - kavatsen sama teha. Täna sai ostetud piletid peole, mis toimub Bosphoruse lahel seilavas laevas, seega peaks olema hea vaade nii ilutulestikule kui ka kogu linnale - saab jälgida, kuidas saabub uus aasta korraga Aasiasse ja Euroopasse.
Väga armas oli aga mu ülikooli poolt korraldada reedel jõulupidu. Kohviku nurka oli selleks puhuks organiseeritud suur kunstkuusk kõikide kohustuslike dekoratsioonidega. Kuuse all olid muidugi kingitused (keraamiline kera, mida saab nööriga kusagile riputada - ilmselt üks kõige mõttetuimaid asju, mis mu omanduses nüüd on). Laudadel olid küünlad, palju sädelevat karda ja jõulumunad. Mul oleks peaaegu jõulutunne peale tulnud, kui põrandat poleks katnud neoonvärvilised õhupallid. Seega kogu ruum oli kummaline segu sünnipäeva- ja jõuludekoratsioonidest. Aga noh - vähemalt sai tasuta hõõgveini, snäkkidest rääkimata. Ka kesklinna poodide vaateakendel on küll enamasti jõulukaunistused, aga need on äärmiselt maitsetud ja koledad - ilmselt maha kopeeritud mingist ameerika filmist.
Eks näis kuidas jõuluõhtu siin kujuneb. Hetke seisuga on plaan osade kaas-eurooplastega, kes Istanbuli jäävad, väike temaatiline õhtusöök ja kingijagamine korraldada. Ehk siis - Saksa jõulutoit - siit ma tulen!
20101207
Elamisluba
Jess-jess - täna on lõpuks see õnnelik päev, kus sain kätte Türgi elamisloa. Saaga on järgmine:
Eestis olles pidin Türgi saatkonna kaudu vormistama tudengiviisa (60€). Öeldi, et ilma selleta pole võimalik siin olles elamisluba taotleda. Muidugi selgus hiljem, et ka tavalise turismiviisaga oleks saand elamisloa taotluse sisse anda. Kahjuks oleks Türgi riigil siis 60€ saamata jäänud.
Elamisluba on vaja sellepärast, et Eesti kodanikud saavad Türgis turismiviisaga olla maksimaalselt 90 päeva poole aasta jooksul. See omakorda tähendaks, et kui ma peale 3 kuud riigist välja lähen, ei saaks ma tagasi siia tulla.
Igatahes tudengiviisaga kaasnes nõue, et 30 päeva jooksul peale riiki sisenemist, tuleb elamisluba saada. Probleem oli ainult selles, et Istanbulis - linnas, kus elab 13 miljonit inimest, kelle hulgas ka nii mõnigi välismaalane (näiteks 3000 erasmuse tudengit) - on ainult üks kontor, mis tegeleb elamislubade vormistamisega. Oma kohtumise aeg tuli kinni panna interneti teel, kusjuures iga päev oli tudengitele ette nähtud 3 aega. Et semester algas septembri lõpus, siis tähendas see, et kõik tudengid tulevad samal ajal riiki ja kõikidel oli vaja kuu aja jooksul elamisluba saada. Kiired arvutused näitavad aga, et 3 aega x 30 päeva = 90 tudengit saab ainult õigel ajal kohtumise. Igatahes kontrollisin alates septembri keskpaigast iga päev seda lehte, kus sai kohtumise aja valida ja vist isegi 'juba' teisel nädalal õnnestus saada aeg novembri keskele. Õnneks sain teada hiljem, et 30 päeva jooksul tuleb siiski oma aeg ainult määrata, mitte elamisluba saada.
Poolteist kuud läks mööda ja kätte jõudis kaua oodatud Suurpäev, kus sai dokumendid ära anda. Eelmisel õhtul oli muidugi vaja mul välja minna - seega mäletasin ähmaselt, et aeg oli mul kella 14ks. Kella 12:30 paiku jõudsin koju, et dokumentid võtta, duši all käia, süüa-juua jne aga oh seda üllatust - paberi peal on kirjas aeg 13:00 ehk siis mul oli pool tundi aega, et kontorisse jõuda. Suures paanikas haarasin kõik vajalikud paberid ja jooksin takso peale. Kontor muidu on umbes 4 erineva ühistranspodivahendi (kõigeapealt metroo, siis furnikulöör+tramm+teine metrooliin) kaugusel - takso võtmine tundus mõistlikuim lahendus pärale saamiseks. Kohale jõudes oli aga pettumus suur - järjekorranumber oli alles 109 ning minu number oli 235. Ehk siis kogu asi oli 126 inimese võrra taga. Tempo oli umbes 1 inimene 3 minuti jooksul, mida oli ilmselgelt liiga vähe (arvutasin, et 20 inimest tunnis - 126 inimest seega 6 tundi). Kontoris valitses üldine kaos - kuna oli viimane päev enne suurt islamipüha - kurban bayrami - siis kõik tahtsid oma asjad just sellel päeval korda saada. Kartsin, et segaduse ja ametnike aegluse tõttu ei saagi pabereid ära anda.
Nii ma istusingi seal - pohmakaga, söögita, joogita, raamatuta, muusikata - ja lihtsalt vaatasin mööda minevaid inimesi paar tundi. Kahtlemata senimaani kõige piinarikkam kogemus Istanbulis. Õnneks mõne tunni möödudes tulid kontorisse kaks tuttavat sakslast oma elamislubade järgi. Igatahes mulle toodi vett ja süüa ning oli seltskond - päev päästetud. Elamislubade kättesaamine tol päeval toimus siukse skeemi järgi - sisened saali, kus on umbes paarsada inimest ja siis ulatad eesolevale isikule oma paberilipiku, mis tõestab, et sa võid oma elamisloa kätte saada. Niimoodi rändab siis see paber käest-kätte ruumi teise nurka, kus istuvad ametnikud ning neid kokku korjavad. Mingi hetk hakatakse sealt nurgast karjuma nimesid, kes siis võivad rahvasummast läbi tungelda ning oma dokumendi kätte saada. Asjaolu raskendas see, et raske on kuulda oma nime, kui saalis on paarsada inimest, kes kõik jutustavad. Peale selle ei vaevu ametnikud nimesid hääldama, nii nagu kirjapildist võiks lugeda vaid oma suva järgi, samuti hõigatakse kodaniku riik ainult türgi keeles. Nii saigi Gereon'ist Saksamaalt - Gregor Almanyadan.
'Ainult' 4 tundi hiljem kohtumispaberi peal kindlaks määratud ajast, tuli minu järjekorranumber. Kõik vajalikud paberid ja pildid ära antud ja rahakotti 138TL (70€) võrra kergendatud, sain koju duši alla minna :)
Täna käisin siis oma elamisloal lõpuks järgi - teekond oli juba tuttav. Pidin ära andma oma paberilipiku ja jääma ootama, kuni 'Aniiii, Estonyadan' välja hõigatakse. Õnneks oli sel ajal elamisloal järgi ainult mingi 10 inimest, niiet segadust ja võitlemist polnud.
Nüüd saan muretult edasi-tagasi väljamaa ja Türgi vahelt reisida.
P.S. Mainimist vajab veel, et kontoris, mis on ainult mõeldud välismaalastele elamislubade vormistamiseks, ei räägi ükski ametnik midagi peale türgi keele.
Eestis olles pidin Türgi saatkonna kaudu vormistama tudengiviisa (60€). Öeldi, et ilma selleta pole võimalik siin olles elamisluba taotleda. Muidugi selgus hiljem, et ka tavalise turismiviisaga oleks saand elamisloa taotluse sisse anda. Kahjuks oleks Türgi riigil siis 60€ saamata jäänud.
Elamisluba on vaja sellepärast, et Eesti kodanikud saavad Türgis turismiviisaga olla maksimaalselt 90 päeva poole aasta jooksul. See omakorda tähendaks, et kui ma peale 3 kuud riigist välja lähen, ei saaks ma tagasi siia tulla.
Igatahes tudengiviisaga kaasnes nõue, et 30 päeva jooksul peale riiki sisenemist, tuleb elamisluba saada. Probleem oli ainult selles, et Istanbulis - linnas, kus elab 13 miljonit inimest, kelle hulgas ka nii mõnigi välismaalane (näiteks 3000 erasmuse tudengit) - on ainult üks kontor, mis tegeleb elamislubade vormistamisega. Oma kohtumise aeg tuli kinni panna interneti teel, kusjuures iga päev oli tudengitele ette nähtud 3 aega. Et semester algas septembri lõpus, siis tähendas see, et kõik tudengid tulevad samal ajal riiki ja kõikidel oli vaja kuu aja jooksul elamisluba saada. Kiired arvutused näitavad aga, et 3 aega x 30 päeva = 90 tudengit saab ainult õigel ajal kohtumise. Igatahes kontrollisin alates septembri keskpaigast iga päev seda lehte, kus sai kohtumise aja valida ja vist isegi 'juba' teisel nädalal õnnestus saada aeg novembri keskele. Õnneks sain teada hiljem, et 30 päeva jooksul tuleb siiski oma aeg ainult määrata, mitte elamisluba saada.
Poolteist kuud läks mööda ja kätte jõudis kaua oodatud Suurpäev, kus sai dokumendid ära anda. Eelmisel õhtul oli muidugi vaja mul välja minna - seega mäletasin ähmaselt, et aeg oli mul kella 14ks. Kella 12:30 paiku jõudsin koju, et dokumentid võtta, duši all käia, süüa-juua jne aga oh seda üllatust - paberi peal on kirjas aeg 13:00 ehk siis mul oli pool tundi aega, et kontorisse jõuda. Suures paanikas haarasin kõik vajalikud paberid ja jooksin takso peale. Kontor muidu on umbes 4 erineva ühistranspodivahendi (kõigeapealt metroo, siis furnikulöör+tramm+teine metrooliin) kaugusel - takso võtmine tundus mõistlikuim lahendus pärale saamiseks. Kohale jõudes oli aga pettumus suur - järjekorranumber oli alles 109 ning minu number oli 235. Ehk siis kogu asi oli 126 inimese võrra taga. Tempo oli umbes 1 inimene 3 minuti jooksul, mida oli ilmselgelt liiga vähe (arvutasin, et 20 inimest tunnis - 126 inimest seega 6 tundi). Kontoris valitses üldine kaos - kuna oli viimane päev enne suurt islamipüha - kurban bayrami - siis kõik tahtsid oma asjad just sellel päeval korda saada. Kartsin, et segaduse ja ametnike aegluse tõttu ei saagi pabereid ära anda.
Nii ma istusingi seal - pohmakaga, söögita, joogita, raamatuta, muusikata - ja lihtsalt vaatasin mööda minevaid inimesi paar tundi. Kahtlemata senimaani kõige piinarikkam kogemus Istanbulis. Õnneks mõne tunni möödudes tulid kontorisse kaks tuttavat sakslast oma elamislubade järgi. Igatahes mulle toodi vett ja süüa ning oli seltskond - päev päästetud. Elamislubade kättesaamine tol päeval toimus siukse skeemi järgi - sisened saali, kus on umbes paarsada inimest ja siis ulatad eesolevale isikule oma paberilipiku, mis tõestab, et sa võid oma elamisloa kätte saada. Niimoodi rändab siis see paber käest-kätte ruumi teise nurka, kus istuvad ametnikud ning neid kokku korjavad. Mingi hetk hakatakse sealt nurgast karjuma nimesid, kes siis võivad rahvasummast läbi tungelda ning oma dokumendi kätte saada. Asjaolu raskendas see, et raske on kuulda oma nime, kui saalis on paarsada inimest, kes kõik jutustavad. Peale selle ei vaevu ametnikud nimesid hääldama, nii nagu kirjapildist võiks lugeda vaid oma suva järgi, samuti hõigatakse kodaniku riik ainult türgi keeles. Nii saigi Gereon'ist Saksamaalt - Gregor Almanyadan.
'Ainult' 4 tundi hiljem kohtumispaberi peal kindlaks määratud ajast, tuli minu järjekorranumber. Kõik vajalikud paberid ja pildid ära antud ja rahakotti 138TL (70€) võrra kergendatud, sain koju duši alla minna :)
Täna käisin siis oma elamisloal lõpuks järgi - teekond oli juba tuttav. Pidin ära andma oma paberilipiku ja jääma ootama, kuni 'Aniiii, Estonyadan' välja hõigatakse. Õnneks oli sel ajal elamisloal järgi ainult mingi 10 inimest, niiet segadust ja võitlemist polnud.
Nüüd saan muretult edasi-tagasi väljamaa ja Türgi vahelt reisida.
P.S. Mainimist vajab veel, et kontoris, mis on ainult mõeldud välismaalastele elamislubade vormistamiseks, ei räägi ükski ametnik midagi peale türgi keele.
20101121
Söök
Türgis on toidukultuur. Ma pole kindel, kas Eestis on - seal süüakse vist niisama, et ellu jääda. Igatahes üritan suts kirjutada kohalikust toidust.
Olgu mainitud, et türgi köök on hoomamatu - erinevaid roogi on liiga palju ja kõik tunduvad olevad traditsioonilised. Ma olen heal juhul proovinud 1/20 kohalikest põhiroogadest siin viibitud kahe kuu jooksul. Järgnev jutt katab ehk murdosa sellest kahekümnendikust. Kui oleks vaja rääkida erinevatest roogadest ja toiduainetest siin, siis 4-5 tunni pikkune jutt ei valmistaks probleeme.
Ekmek. Türgis on saiakultus - seda süüakse enne muud sööki, söögi ajal ja peale seda, hommikusöögiks, lõunasöögiks ja õhtusöögiks. Praktiliselt igas kvartalis on oma pagaripood ning värske, soe, ahjust tulnud sai on saadaval 24 tundi ööpäevas.
Kebab. Mu eelnevad teadmised Türgi toidust piirdusid kebabiga. Ja kebabi all pidasin ma silmas lihtsalt vardalt lõigatud liha (döner), mida saia vahele pannakse. Tegelt kebabi nime võivad kanda umbes kõik toidud, mis liha sisaldavad. Wikipedia annab umbes 40 erinevat Türgile omapärast kebabi - ma tean nendest heal juhul 10. Kebabi tellides võib saada kõike alates pajaroast lõpetades lihakäntsakani. (pildil Adana kebab, mis kujutab endast vürtsikat hakklihakotletti)
Börek. Börek on põhimõtteliselt kombinatsioon iiiiimeõhukesest tainast erinevate täidistega. Börekit võib teha nii, et laod ahjupannile vaheldumini tainakihte ja täidist. Samuti on populaarne sigara böreği, mis kujutab endast pannil praetud sigarisuuruseid ja -kujulisi täidetud rullikesi. Seda imeõhukest tainast, mida böreki tarvis vaja on, saab osta turult. Kõige levinum täidis taina vahele on lor-i nimeline kodujuustu/fetajuustu moodi piimatoode, mis on segatud peterselli ja maitseainetega.
Sucuk. Vürtsikas vorstike, mida viilutatakse ja praetakse. Enamasti süüakse hommikusöögi ajal munade kõrvale praetuna. Mainiksin siinkohal, et türklastele meeldib praemuna süüa praktiliselt toorena. Hommikusöögiks tuuakse praemuna, mille munavalge veel läbipaistev on. Kombekohaselt kühveldatakse see vedel munavalge rohke saiaga alla.
Simit. Kringlikujuline seesamiseemnetega kaetud saiake, mida müüakse igal Istanbuli tänavanurgal. Enamasti krabatakse simit või kaks tee peal hommikusöögiks. Ma kasutan seda varianti hommikuti, kui külmikus süüa pole :)
Kokoreç. Lambasoolikad, mis on kõikvõimalike ülejääkidega (neerutükid, süda, võib-olla aju - kes teab) täidetud. Enamasti hästi vürtsikas - võib-olla sellepärast, et keegi maitset ei tunneks. Serveeritakse saia sees.
Jogurt. Türgi yoğurt on tarretunum kui see mis Eestis süüakse. Jogurtit serveeritakse pea iga roa kõrvale, mõnikord asendab see isegi riisi või kartulit. Ma ostan enamasti poest seda 1.5kg püttide kaupa - hea mugav, saab igalpool ja igaks juhuks kasutada.
Juustud. Siin tarbitakse enamasti valget juustu. Juustusorte on umbes 30 ja need jagunevad viide suurde gruppi. Igal juustusordil on oma nimi - kahjuks pole ma neid veel suutnud meelde jätta (peale kolme-nelja). On kodujuustu moodi sorte, fetajuustu moodi, pudedaid ja rabedaid, venivaid jne. Euroopa-pärane kollane juust siin söömiseks väga populaarne pole.
Kumpir. Väga populaarne tänavatoit. Kujutab ennast suurt kartulit, mis on täidetud erinevate asjadega.
Baklava. Türgi magustoidumaailmas on kindel reegel, et mida magusam, seda parem. Baklava on põhimõtteliselt tainas siirupi, mee ja pähklitega. Üle ühe väikse tüki baklavad on väga raske süüa, kuna see on lihtsalt liiga magus.
Olgu mainitud, et türgi köök on hoomamatu - erinevaid roogi on liiga palju ja kõik tunduvad olevad traditsioonilised. Ma olen heal juhul proovinud 1/20 kohalikest põhiroogadest siin viibitud kahe kuu jooksul. Järgnev jutt katab ehk murdosa sellest kahekümnendikust. Kui oleks vaja rääkida erinevatest roogadest ja toiduainetest siin, siis 4-5 tunni pikkune jutt ei valmistaks probleeme.
Ekmek. Türgis on saiakultus - seda süüakse enne muud sööki, söögi ajal ja peale seda, hommikusöögiks, lõunasöögiks ja õhtusöögiks. Praktiliselt igas kvartalis on oma pagaripood ning värske, soe, ahjust tulnud sai on saadaval 24 tundi ööpäevas.
Kebab. Mu eelnevad teadmised Türgi toidust piirdusid kebabiga. Ja kebabi all pidasin ma silmas lihtsalt vardalt lõigatud liha (döner), mida saia vahele pannakse. Tegelt kebabi nime võivad kanda umbes kõik toidud, mis liha sisaldavad. Wikipedia annab umbes 40 erinevat Türgile omapärast kebabi - ma tean nendest heal juhul 10. Kebabi tellides võib saada kõike alates pajaroast lõpetades lihakäntsakani. (pildil Adana kebab, mis kujutab endast vürtsikat hakklihakotletti)
Börek. Börek on põhimõtteliselt kombinatsioon iiiiimeõhukesest tainast erinevate täidistega. Börekit võib teha nii, et laod ahjupannile vaheldumini tainakihte ja täidist. Samuti on populaarne sigara böreği, mis kujutab endast pannil praetud sigarisuuruseid ja -kujulisi täidetud rullikesi. Seda imeõhukest tainast, mida böreki tarvis vaja on, saab osta turult. Kõige levinum täidis taina vahele on lor-i nimeline kodujuustu/fetajuustu moodi piimatoode, mis on segatud peterselli ja maitseainetega.
Sucuk. Vürtsikas vorstike, mida viilutatakse ja praetakse. Enamasti süüakse hommikusöögi ajal munade kõrvale praetuna. Mainiksin siinkohal, et türklastele meeldib praemuna süüa praktiliselt toorena. Hommikusöögiks tuuakse praemuna, mille munavalge veel läbipaistev on. Kombekohaselt kühveldatakse see vedel munavalge rohke saiaga alla.
Simit. Kringlikujuline seesamiseemnetega kaetud saiake, mida müüakse igal Istanbuli tänavanurgal. Enamasti krabatakse simit või kaks tee peal hommikusöögiks. Ma kasutan seda varianti hommikuti, kui külmikus süüa pole :)
Kokoreç. Lambasoolikad, mis on kõikvõimalike ülejääkidega (neerutükid, süda, võib-olla aju - kes teab) täidetud. Enamasti hästi vürtsikas - võib-olla sellepärast, et keegi maitset ei tunneks. Serveeritakse saia sees.
Jogurt. Türgi yoğurt on tarretunum kui see mis Eestis süüakse. Jogurtit serveeritakse pea iga roa kõrvale, mõnikord asendab see isegi riisi või kartulit. Ma ostan enamasti poest seda 1.5kg püttide kaupa - hea mugav, saab igalpool ja igaks juhuks kasutada.
Juustud. Siin tarbitakse enamasti valget juustu. Juustusorte on umbes 30 ja need jagunevad viide suurde gruppi. Igal juustusordil on oma nimi - kahjuks pole ma neid veel suutnud meelde jätta (peale kolme-nelja). On kodujuustu moodi sorte, fetajuustu moodi, pudedaid ja rabedaid, venivaid jne. Euroopa-pärane kollane juust siin söömiseks väga populaarne pole.
Kumpir. Väga populaarne tänavatoit. Kujutab ennast suurt kartulit, mis on täidetud erinevate asjadega.
Baklava. Türgi magustoidumaailmas on kindel reegel, et mida magusam, seda parem. Baklava on põhimõtteliselt tainas siirupi, mee ja pähklitega. Üle ühe väikse tüki baklavad on väga raske süüa, kuna see on lihtsalt liiga magus.
20101104
Antalya'ya gittim
Nagu eelmises postis mainitud, siis sõitsin Antalyasse. Olgu siin samuti mainitud, et umbes aasta taga naersin kõik välja, kes teatasid, et lähevad puhkuseks Türki. Kutsusin neid kohti koondnimega rotikuurordid. :) Sweet irony of that...
Lend ise kestab umbes tunnikese ja edasi-tagasi reis maksab 800 krooni ringis. Läksin sinna ühe sakslase ja ühe soomlasega. Ööbisime sakslase sõbra sõbra juures, kes parasjagu oma erasmust Antalyas teeb. Meie belglasest võõrustaja jagas korterit ühe teise belglasega ja (tamtamtaaaa!) eestlasega. Poleks arvand, et seda ühte miljonit igale poole jagub.
Vahemere ääres ootasid meid vaikus, helesinine vesi, palmipuud, päike ja 28 kraadi - täielik puhkus. Ehk siis (erasmuse)elu seal on täiesti erinev:
Lend ise kestab umbes tunnikese ja edasi-tagasi reis maksab 800 krooni ringis. Läksin sinna ühe sakslase ja ühe soomlasega. Ööbisime sakslase sõbra sõbra juures, kes parasjagu oma erasmust Antalyas teeb. Meie belglasest võõrustaja jagas korterit ühe teise belglasega ja (tamtamtaaaa!) eestlasega. Poleks arvand, et seda ühte miljonit igale poole jagub.
Vahemere ääres ootasid meid vaikus, helesinine vesi, palmipuud, päike ja 28 kraadi - täielik puhkus. Ehk siis (erasmuse)elu seal on täiesti erinev:
- Tänavad on niiiiii vaiksed. Oma osa oli ka kindasti sellel, et turismihooaeg oli lõppenud, aga noh... Mitte mingit autode tuututamist, liiklusummikuid, inimmasse tänavatel. Ühel hommikul ma isegi ärkasin selle peale üles, et akna taga laulsid linnud - täitsa uskumatu. Ja need linnud polnud kajakad, vaid täiesti mingid laululinnud.
- Istanbulis on 3000 erasmuslast, Antalyas umbes 40-50. See tähendab, et sealne kommuun on nagu perekond - igalepoole minnakse koos ja kambaga. Kõik on kursis, mis keegi eelmine õhtu tegi jne. Uudised meie tulekust levisid umbes paari tunniga. Ma pole kindel, kas selline eluviis just kõige parem variant on - olen juba hakanud armastama siinset suurlinna privaatsust.
- Elu on odavam. Antalyas sai 5 liiriga (2.5€) riisi, kana döneri, salati ja ayrani. Siin saaks sama raha eest ainult riisi ehk. Teises kohas saime 4-käigulise söögi 3€-ga - pole nii palju korraga ammu söönud. Toidus oli isegi nii palju liha, et esimest korda Türgis oleku ajal sain seda mäluda (tavaliselt serveeritakse liha imeõhukeste ja tillukeste viilakatena). Enne äraminekut käisime turul - 1kg mandariine 0.25€, 1kg granaatõuna 0.5€ jne. Tulin tagasi 7kg puuviljadega :)
- Midagi väga ei toimu, sest turismihooaeg on läbi. Klubid pannakse varakult kinni ja baarides kedagi ei istu. Kuna olen juba harjunud, et iga õhtu/päev on midagi toimumas, siis Antalyas vist üle 2 nädala vastu ei peaks. Kui siinsed tudengid püsivad kodus keskmiselt ühe õhtu nädalas, siis sealsed lähevad vist välja kodust ainult korra nädalas.
20101030
Suurpäev
Eile oli väga tähtis päev - Türgi vabariik sai 87 aastaseks. Naabrid kodutänavas riputasid lipud rõdudele juba varajastel hommikutundidel. Isegi vihm, mis oli kestnud viimased 2 päeva (ja maha sadanud 1 kuu norm), jäi järgi.
Õhtul pool 8 paiku oli Bosphorusel SUUR ilutulestik, mis oli kombineeritud valgusšõuga Bosphoruse sillalt. See oli kindalt kõige suurejoonelisem ja pikim ilutulestik, mida ma kunagi näinud olin. Kahjuks aga neil polnud mingit kava, niiet suht tulistati taevasse kõik, mis neil oli. Ja kuna tundub, et Istanbuli linnavalitsus on rikas, siis seda materjali jätkus pääääris kauaks - isegi nii kauaks, et jõudsin ühe õlle ära juua selle ajal. Aga see oli tehtud poolsalaja, sest õlle joomine avalikus kohas on siin keelatud. Õnneks ma olin koos 2-meetriste sakslastega, niiet kui kakluseks oleks läind, siis nad oleks esimene sihtmärk olnud :) Nimelt pole avalikus kohas õlle joomisel kõige suurem oht politsei, vaid hoopis konservatiivsed moslemitest linnakodanikud, kellele kätega meeldib asju selgeks rääkida.
Türgi valitsus tähistas vabariigi aastapäeva alkoholi aktsiisi tõstmisega 20% võrra. Tänan väga - ma ei imestaks, kui suvel siit lahkudes maksaks õllepudel poes juba 40 krooni. Räägitakse, et eelmine kord tõsteti tubakatoodete aktsiisi, aga siis vähenes suitsetajate hulk ning sellega koos riigi sissetulek maksudest. Niiet seekord mindi alkoholi kallale. Järgmine kord võiks liha-aktsiisi tõsta - see on juba nagunii nii kallis (1kg loomaliha 240EEK, sealiha 400EEK), et osta ei jaksa.
P.S. Ma nüüd lennukiga 4 päevaks Antalyasse. Lennupiletid sai broneeritud hetkeostuna kõige vihmasemal päeval, et põgeneda märjast ja külmast Istanbulist (külm=15 kraadi). Palmid, päike ja liivarand - siit ma tulen!
Õhtul pool 8 paiku oli Bosphorusel SUUR ilutulestik, mis oli kombineeritud valgusšõuga Bosphoruse sillalt. See oli kindalt kõige suurejoonelisem ja pikim ilutulestik, mida ma kunagi näinud olin. Kahjuks aga neil polnud mingit kava, niiet suht tulistati taevasse kõik, mis neil oli. Ja kuna tundub, et Istanbuli linnavalitsus on rikas, siis seda materjali jätkus pääääris kauaks - isegi nii kauaks, et jõudsin ühe õlle ära juua selle ajal. Aga see oli tehtud poolsalaja, sest õlle joomine avalikus kohas on siin keelatud. Õnneks ma olin koos 2-meetriste sakslastega, niiet kui kakluseks oleks läind, siis nad oleks esimene sihtmärk olnud :) Nimelt pole avalikus kohas õlle joomisel kõige suurem oht politsei, vaid hoopis konservatiivsed moslemitest linnakodanikud, kellele kätega meeldib asju selgeks rääkida.
Türgi valitsus tähistas vabariigi aastapäeva alkoholi aktsiisi tõstmisega 20% võrra. Tänan väga - ma ei imestaks, kui suvel siit lahkudes maksaks õllepudel poes juba 40 krooni. Räägitakse, et eelmine kord tõsteti tubakatoodete aktsiisi, aga siis vähenes suitsetajate hulk ning sellega koos riigi sissetulek maksudest. Niiet seekord mindi alkoholi kallale. Järgmine kord võiks liha-aktsiisi tõsta - see on juba nagunii nii kallis (1kg loomaliha 240EEK, sealiha 400EEK), et osta ei jaksa.
P.S. Ma nüüd lennukiga 4 päevaks Antalyasse. Lennupiletid sai broneeritud hetkeostuna kõige vihmasemal päeval, et põgeneda märjast ja külmast Istanbulist (külm=15 kraadi). Palmid, päike ja liivarand - siit ma tulen!
20101020
Maraton
Pühapäevane maraton oli sündmus omaette. Kui korraldajate arvestuse kohaselt pidi rahva jooksust/kõndimisest osa võtma umbes 100 000 inimest, siis hilisemate arvestuste järgi oli tegelikkuses seal umbes 2 korda rohkem rahvast. Oma osa oli ilmselt ka ilmal - 26 kraadi ja päike paistis. Enne starti anti kõigile Türgi lipuke näppu ja Atatürki postrid riputati sildadele. Seega jalutuskäigul oli siuke väga patriootiline hõng.
Distantsi kõige huvitavam osa oli silla peal kõndimine. Nimelt tekitasid inimesed sillal päris kõva resonantsi ja nii oligi, et sild lausa lainetas - tänavavalgustuspostide võnkeamplituud võis kohati vabalt üle meetri olla. Tunne oli selline nagu üritaks lainetaval merel sõitva paadi ühest otsast teise saada. Vaadake videot siit - me sillal just arutasime, et Euroopas jäetaks siuke üritus kohe ohutusnõuete tõttu pooleli.
Finišisse jõudsime 2.5 tunniga. Tõenäoliselt oleks õnnestund 8 kilomeetrit ka kiiremini läbida, kuid enamasti oli igalpool nii palju inimesi, et lihtsam oli massi tempoga kaasa minna. Vahepeatus BurgerKingis muidugi võttis ka oma aja.
Hilisem märkus: "Suspension bridges swing. What else would the bridge do? It is its job to swing. And its job is also to carry vehicles passing over it. If the bridge is not swinging, then you should worry. As long as it is swinging, it means things are all right." Binali Yıldırım, Turkish Minister of Transportation on the issue of the swinging Bosporus Bridge. No tõesti...
Distantsi kõige huvitavam osa oli silla peal kõndimine. Nimelt tekitasid inimesed sillal päris kõva resonantsi ja nii oligi, et sild lausa lainetas - tänavavalgustuspostide võnkeamplituud võis kohati vabalt üle meetri olla. Tunne oli selline nagu üritaks lainetaval merel sõitva paadi ühest otsast teise saada. Vaadake videot siit - me sillal just arutasime, et Euroopas jäetaks siuke üritus kohe ohutusnõuete tõttu pooleli.
Finišisse jõudsime 2.5 tunniga. Tõenäoliselt oleks õnnestund 8 kilomeetrit ka kiiremini läbida, kuid enamasti oli igalpool nii palju inimesi, et lihtsam oli massi tempoga kaasa minna. Vahepeatus BurgerKingis muidugi võttis ka oma aja.
Hilisem märkus: "Suspension bridges swing. What else would the bridge do? It is its job to swing. And its job is also to carry vehicles passing over it. If the bridge is not swinging, then you should worry. As long as it is swinging, it means things are all right." Binali Yıldırım, Turkish Minister of Transportation on the issue of the swinging Bosporus Bridge. No tõesti...
20101016
Ülikool
Homme võtan elus esimest korda osa maratonist. Kõike 43km muidugi läbida ei kavatse, aga plaanis on 8km lõik kõndida - Aasiast Euroopasse. Euraasia maraton on väidetavalt ainus maraton, mis toimub kahel mandril. Selle sündmuse puhuks avatakse Boğaziçi (Bosphoruse) sild jalakäijatele - muidu võivad seal liikuda ainult autod, bussid jne. Fotokas kaasa ja let's go.
See nädal oli mu teine koolinädal. Sel semestril võtan järgmised 5 ainet, millest kaks erialased:
Graphic Design - ainult Erasmuse tudengitele mõeldud aine. Klassis istub meid 6 inimest. Põhirõhk on ilmselt fototöötlusel Macidega. Väidetavalt hiljem õpime ka filme kokku monteerima. Graafilise disainiga pole seni midagi pistmist olnud. Eelmine kord istusime arvuti taga ning tegime endast webcamiga pilte.
Arts and Culture in İstanbul - selle aine eest saab 15 ainepunkti, mis on põhimõtteliselt kõik, mis ma vajaks üheks semestriks. Samuti ainult vahetusõpilastele mõeldud aine. Nagu ma olen aru saanud, siis hakkame käima muuseumides ning peale seda on vaja kirjutada kokkuvõtteid külastustest, natuke arutamist klassiruumis ning kõik saab arvestatud. Ilmselt asi siiski nii lihtsaks ei kujune, kuna juba esmaspäevaks on mul vaja kirjutada 3 lehekülge arheoloogiamuuseumist. Pole pidanund nii palju kirjutama alates lõpukirjandist 5 aastat tagasi.
Transportation Engineering - erialane aine. Siiamaani oleme teinud arvutusi stiilis kui kaugele tuleb liiklusmärk panna libedal teel, et autojuhul oleks aega peatuda enne ristmikku jne. Kuna see loeng on kohalikele kohustuslik, siis auditooriumis on mingi 120-130 türgi tudengit ja 1 vahetusõpilane - mina. Õppejõud seletab kõik inglise keeles ära ning teistkordselt veel - türgi keeles. Kuigi väidetavalt peaks kogu õppetegevus mu ülikoolis toimuma inglise keeles, siis jätab nende tudengite inglise keel kõvasti soovida. Võiks juba peale 3 aastat (5. semestri aine) natuke mõista ja mitte kõike üle küsida.
Türgi keel - alustasime just sealt, kus peale intensiivset keelekursust pooleli jäime. Klassiruumis olen mina ja 8 saksa tüüpi - samad inimesed, kellega koos ma septembris türgi keele õppimist alustasin. Seega võiksin saada natuke ainepunkte ka saksa keele harjutamise eest. Tegelikult nad räägivad minuga küll inglise keeles, aga kui mingi asja üle vaieldakse või elavam arutelu toimub, siis kõik vahetuvad kohe ümber saksa keelele. Ma tavaliselt teen siis lolli nägu ja vahin kaugusesse. Peale seda enamasti keegi võtab ühe lausega kokku, millest juttu oli :) Üleüldse on endiselt 80% inimestest, kellega tutvun, sakslased. Üleeilsel peol oli mu tutvumislause "Hey, my name is Anni. Sry for not speaking German". Enamasti on aga nii, et kuna ma sakslastega ringi käin, siis kohe oletatakse, et ma ka deutsch spreche.
Underground Structures - teine erialane aine. Klassis on meid 7-8 inimest, kellest ma jälle ainuke vahetusõpilane. Õppejõud inglise keelt äärmiselt ladusalt ei valda ja nii ongi, et oma inglise keelsed slaidid loeb kenasti ette, aga julgelt 2/3 juurdekäivatest kommentaaridest on türgi keeles. Eks ma tasapisi naudin siis oma keelekümblust. Aru saan siiamaani heal juhul ühest sõnast kahe lause jooksul. Enamasti on need numbrid... Eelmine kord vaatasime pool tundi, kuidas Tšiili kaevureid päästetakse.
Eks näis, kuidas kujunema hakkab. Need Erasmuse tudengid, kes headesse ülikoolidesse (İstanbul Tecnical University, Yıldız Tecnical University, Boğaziçi, Bilgi, Sabancı) läksid, juba oigavad oma testide, kodutööde ja raportide koorma all. Kahtlustan, et kuna İstanbul Kültür Üniversitesi puhul on tegemist keskpärase eraülikooliga, siis õppejõud väga ei hakka rikaste vanemate võsukesi kodutöödega koormama.
See nädal oli mu teine koolinädal. Sel semestril võtan järgmised 5 ainet, millest kaks erialased:
Graphic Design - ainult Erasmuse tudengitele mõeldud aine. Klassis istub meid 6 inimest. Põhirõhk on ilmselt fototöötlusel Macidega. Väidetavalt hiljem õpime ka filme kokku monteerima. Graafilise disainiga pole seni midagi pistmist olnud. Eelmine kord istusime arvuti taga ning tegime endast webcamiga pilte.
Arts and Culture in İstanbul - selle aine eest saab 15 ainepunkti, mis on põhimõtteliselt kõik, mis ma vajaks üheks semestriks. Samuti ainult vahetusõpilastele mõeldud aine. Nagu ma olen aru saanud, siis hakkame käima muuseumides ning peale seda on vaja kirjutada kokkuvõtteid külastustest, natuke arutamist klassiruumis ning kõik saab arvestatud. Ilmselt asi siiski nii lihtsaks ei kujune, kuna juba esmaspäevaks on mul vaja kirjutada 3 lehekülge arheoloogiamuuseumist. Pole pidanund nii palju kirjutama alates lõpukirjandist 5 aastat tagasi.
Transportation Engineering - erialane aine. Siiamaani oleme teinud arvutusi stiilis kui kaugele tuleb liiklusmärk panna libedal teel, et autojuhul oleks aega peatuda enne ristmikku jne. Kuna see loeng on kohalikele kohustuslik, siis auditooriumis on mingi 120-130 türgi tudengit ja 1 vahetusõpilane - mina. Õppejõud seletab kõik inglise keeles ära ning teistkordselt veel - türgi keeles. Kuigi väidetavalt peaks kogu õppetegevus mu ülikoolis toimuma inglise keeles, siis jätab nende tudengite inglise keel kõvasti soovida. Võiks juba peale 3 aastat (5. semestri aine) natuke mõista ja mitte kõike üle küsida.
Türgi keel - alustasime just sealt, kus peale intensiivset keelekursust pooleli jäime. Klassiruumis olen mina ja 8 saksa tüüpi - samad inimesed, kellega koos ma septembris türgi keele õppimist alustasin. Seega võiksin saada natuke ainepunkte ka saksa keele harjutamise eest. Tegelikult nad räägivad minuga küll inglise keeles, aga kui mingi asja üle vaieldakse või elavam arutelu toimub, siis kõik vahetuvad kohe ümber saksa keelele. Ma tavaliselt teen siis lolli nägu ja vahin kaugusesse. Peale seda enamasti keegi võtab ühe lausega kokku, millest juttu oli :) Üleüldse on endiselt 80% inimestest, kellega tutvun, sakslased. Üleeilsel peol oli mu tutvumislause "Hey, my name is Anni. Sry for not speaking German". Enamasti on aga nii, et kuna ma sakslastega ringi käin, siis kohe oletatakse, et ma ka deutsch spreche.
Underground Structures - teine erialane aine. Klassis on meid 7-8 inimest, kellest ma jälle ainuke vahetusõpilane. Õppejõud inglise keelt äärmiselt ladusalt ei valda ja nii ongi, et oma inglise keelsed slaidid loeb kenasti ette, aga julgelt 2/3 juurdekäivatest kommentaaridest on türgi keeles. Eks ma tasapisi naudin siis oma keelekümblust. Aru saan siiamaani heal juhul ühest sõnast kahe lause jooksul. Enamasti on need numbrid... Eelmine kord vaatasime pool tundi, kuidas Tšiili kaevureid päästetakse.
Eks näis, kuidas kujunema hakkab. Need Erasmuse tudengid, kes headesse ülikoolidesse (İstanbul Tecnical University, Yıldız Tecnical University, Boğaziçi, Bilgi, Sabancı) läksid, juba oigavad oma testide, kodutööde ja raportide koorma all. Kahtlustan, et kuna İstanbul Kültür Üniversitesi puhul on tegemist keskpärase eraülikooliga, siis õppejõud väga ei hakka rikaste vanemate võsukesi kodutöödega koormama.
20101009
Sügis
Kahjuks saabus İstanbuli ootamatult sügis. Padukas kestis 2 päeva ning temperatuur lagnes 15 peale. Masendav. Eriti kuna mul on kaasas umbes 0 vihmakindlat jalanõud ja riiet.
Eile käisin Saksamaa-Türgi jalkamängu vaatamas. Kuna umbes 80% siin olevatest vahetusõpilastest on sakslased, siis liitusin oma kaaslastega ja esimest korda elus olin isegi Saksamaa koondise poolt. Saksamaa võitis 3-0, kusjuures nendele lõi ühe värava Türgist pärit koondislane :) Mäng toimus Berliinis, mis on pmst türklaste kõige suurem kants väljaspool koduriiki. Igatahes kõik baaris mängu vaadanud türklased läksid nukralt koju, sakslased jäid pidutsema. Vähemalt senimaani kuni elekter ära läks. Mida juhtub vähemalt kord nädalas. Vahelduva eduga kaob ükspäev elekter, teinepäev vesi. Kaks aastat tagasi olevat 13-miljoni elanikuga İstanbulis vesi kolm päeva ära olnud - kujutan juba ette seda paanikat siin.
P.S. Kuulutan välja konkursi endale uue nime leidmiseks - soovitatavalt türgipärane või siis äärmiselt rahvusvaheline. Siiamaani on KÕIK inimesed, kellega ma tutvunud olen, küsinud 2 korda mu nime üle. Üritan küll erinevaid N-tähe variatsioone hääldada, aga enamasti pean täht-haaval nime üle kordama. Enamasti kuuldakse midagi Aynee-taolist :D
Eile käisin Saksamaa-Türgi jalkamängu vaatamas. Kuna umbes 80% siin olevatest vahetusõpilastest on sakslased, siis liitusin oma kaaslastega ja esimest korda elus olin isegi Saksamaa koondise poolt. Saksamaa võitis 3-0, kusjuures nendele lõi ühe värava Türgist pärit koondislane :) Mäng toimus Berliinis, mis on pmst türklaste kõige suurem kants väljaspool koduriiki. Igatahes kõik baaris mängu vaadanud türklased läksid nukralt koju, sakslased jäid pidutsema. Vähemalt senimaani kuni elekter ära läks. Mida juhtub vähemalt kord nädalas. Vahelduva eduga kaob ükspäev elekter, teinepäev vesi. Kaks aastat tagasi olevat 13-miljoni elanikuga İstanbulis vesi kolm päeva ära olnud - kujutan juba ette seda paanikat siin.
P.S. Kuulutan välja konkursi endale uue nime leidmiseks - soovitatavalt türgipärane või siis äärmiselt rahvusvaheline. Siiamaani on KÕIK inimesed, kellega ma tutvunud olen, küsinud 2 korda mu nime üle. Üritan küll erinevaid N-tähe variatsioone hääldada, aga enamasti pean täht-haaval nime üle kordama. Enamasti kuuldakse midagi Aynee-taolist :D
20101005
Türgi ja Maailm
Türklastel on väga huvitav nägemus maailmaasjadest ja ajaloost.
Täna näiteks oli loeng Disaster and House Design. Igatahes uudist niipalju, et Venemaal (Musta mere ääres) olla 90ndatel plahvatanud tuumareaktor. Väga maha vaikitud üritus või tegemist hoopis Venemaa naaberriigi ja 80ndatega? Pakuks, et variant B.
Ühel peol jutustas kohalik, kuidas Türgile pole ELi üldse vaja ning et tegelikult on hoopis vastupidi - ELil on vaja Türgi suurepärast ja noort tööjõudu, et üleval hoida Euroopa majandust. Liitumisläbirääkimised aga kulgevad nii aeglaselt, kuna Türgit tegelikult ei huvitagi see asi üldse. Siin on kõik nii korras ja riik saab endaga ise hakkama. Ma ei osanud peale silmade pööritamise midagi teha.
Skandinaavia on kauge ja hoomamatu koht, kus kõik on blondid ja 2m pikad. Jaapan, Hiina ja Korea on pmst üks riik - pilusilmade impeerium. Aga Jaapan pidavat väga Türgist lugu pidama, kuna Esimese Iraagi Sõja ajal (ilmselt mu korterikaaslane rääkis Lahesõjast) päästis Türgi armee paar Jaapani turisti kusagilt Iraagist. Ja nüüd olla Jaapan igavesti Türgile tänulik. Lubage kahelda...
Mu korterikaaslane teatas ükspäev, et ta vihkab kapitalismi, et ta tahaks sotsialismi ja kommunismi. Siis ei pea tööd rügama ja arveid maksma (gaas, elekter ning kõik muu on loomulikult tasuta ju sel juhul) ning riik annab niisama süüa. Talle tuli üllatusena, et Nõukogude ajal ei olnudki elu lilleline ja siukest luksust ei eksisteerinudki. Üleüldse selle töötamisega on siin nii, et nad lähevad tööle, kuid ei tööta. Enamasti ollakse kontoris 10-12 tundi ning samuti laupäevadel. Kui nad sutsu produktiivsemad oleks, siis kindasti saaksid nad samad asjad ka kiiremini korda aetud. Täna käisin mobiiltelefonifirma poes, kus oli 9 töötajat (oi mul oli palju aega seal neid kokku lugeda). Reaalselt klientidega tegeles 2 inimest. Teistel õnnestus seal kuidagi niisama ringi sagida ilma, et oleks midagi asjalikku tehtud.
Igatahes huvitav on... Peaks tihedamini ajaloo- ja poliitikateemad üles võtma, et end lõbustada.
Täna näiteks oli loeng Disaster and House Design. Igatahes uudist niipalju, et Venemaal (Musta mere ääres) olla 90ndatel plahvatanud tuumareaktor. Väga maha vaikitud üritus või tegemist hoopis Venemaa naaberriigi ja 80ndatega? Pakuks, et variant B.
Ühel peol jutustas kohalik, kuidas Türgile pole ELi üldse vaja ning et tegelikult on hoopis vastupidi - ELil on vaja Türgi suurepärast ja noort tööjõudu, et üleval hoida Euroopa majandust. Liitumisläbirääkimised aga kulgevad nii aeglaselt, kuna Türgit tegelikult ei huvitagi see asi üldse. Siin on kõik nii korras ja riik saab endaga ise hakkama. Ma ei osanud peale silmade pööritamise midagi teha.
Skandinaavia on kauge ja hoomamatu koht, kus kõik on blondid ja 2m pikad. Jaapan, Hiina ja Korea on pmst üks riik - pilusilmade impeerium. Aga Jaapan pidavat väga Türgist lugu pidama, kuna Esimese Iraagi Sõja ajal (ilmselt mu korterikaaslane rääkis Lahesõjast) päästis Türgi armee paar Jaapani turisti kusagilt Iraagist. Ja nüüd olla Jaapan igavesti Türgile tänulik. Lubage kahelda...
Mu korterikaaslane teatas ükspäev, et ta vihkab kapitalismi, et ta tahaks sotsialismi ja kommunismi. Siis ei pea tööd rügama ja arveid maksma (gaas, elekter ning kõik muu on loomulikult tasuta ju sel juhul) ning riik annab niisama süüa. Talle tuli üllatusena, et Nõukogude ajal ei olnudki elu lilleline ja siukest luksust ei eksisteerinudki. Üleüldse selle töötamisega on siin nii, et nad lähevad tööle, kuid ei tööta. Enamasti ollakse kontoris 10-12 tundi ning samuti laupäevadel. Kui nad sutsu produktiivsemad oleks, siis kindasti saaksid nad samad asjad ka kiiremini korda aetud. Täna käisin mobiiltelefonifirma poes, kus oli 9 töötajat (oi mul oli palju aega seal neid kokku lugeda). Reaalselt klientidega tegeles 2 inimest. Teistel õnnestus seal kuidagi niisama ringi sagida ilma, et oleks midagi asjalikku tehtud.
Igatahes huvitav on... Peaks tihedamini ajaloo- ja poliitikateemad üles võtma, et end lõbustada.
20101003
Igatsen...
Igatsen põhjamaiste inimestega suhtlemist. Hoiatan juba ette, et sellest tuleb ISO-vingu postitus.
Igatahes kuna reede õhtu läks kallimaks ja pikemaks, kui olin arvestanud, otsustasin laupäeva õhtul koju jääda ja oma korterikaaslastega niisama istuda. Algus oli tore, kuid pikapeale muutus raskeks, kuna ma olin väsinud ning ei jõudnud igast asjast, mis nad näitasid, vaimustust tunda. Kui õhtusöögiks praadida pannil sinki ja seda saiaga serveerida ning pärast küsida, et mis ma 'õhtusöögist' arvan, siis sry - tõesti ei viitsi kasutada väljendit 'supermaitsev' jne. Kahjuks aga olen märganud, et kriitikat türklased väga hästi ei talu. Ja nad on kuradi osavad tajuma mõttepause, mil ma sõna üritan sättida. Niiet kui ma kohe küsimuse peale 'super' ei vasta, siis nad solvuvad.
Ja neid pidevalt huvitab, et mis ma Türgist arvan. Eelnevalt neile endale on muidugi lubatud kõiki Türgi elu-aspekte maha teha ja rääkida ikka kui halb siin on - alates valitsusest lõpetades prügimajandusega. Aga kui ma ise julgen midagi negatiivsema-poolset öelda, siis nad kohkuvad ning on veendunud, et ma arvan, et kõik Türgis on halb. Sõnasättimine jälle, let's go.
Täna üritasin supermarketis olles korterikaaslasele selgeks teha, et kodus võiks olla põrandahari (Kahjuks nad ei taju erinevust põrandaharja ja põrandalapi vahel, aga ma tõesti ei viitsi küpsisepuru teisaldamiseks tervet põrandat ära pesta), köögirätik (Oleks ju tore köögikapis hoitavaid nõusid kuivatada või peale nõudepesu käsi kuivatada, aga ilmselt siin on siuke asi sama levinud kui sealiha. Mul võttis 5 minutit aega, et selgitada vannitoarätiku ja köögirätiku erinevust. Vahet polnd - nagunii poes siukest asja ei eksisteerinudki) ning pajalapp (Minu jaoks ikka müstika, kuidas nad potte tõstavad - paljaste kätega ehk? Üleeile kasutasin sokke pajalapiks). Lõpuks loobusin ja ütlesin, et kui ükspäev köögis imeasjandusi näed, siis nende asjade nimi on pajalapp. Peab edaspidi üksi šoppama minema - säästan närve.
Viimane ving veel - täna hommikul peale ärkamist, kui ma tahtsin endale midagi süüa teha, kuid köögis selle jaoks ruumi ei leidnud, hakkasin terve nädala jagu korterikaaslaste nõusid ära pesema, tuldi mind õpetama, kuidas nõusid pesta - no aitäh! Suht sõnatuks võttis.
Igatahes kuna reede õhtu läks kallimaks ja pikemaks, kui olin arvestanud, otsustasin laupäeva õhtul koju jääda ja oma korterikaaslastega niisama istuda. Algus oli tore, kuid pikapeale muutus raskeks, kuna ma olin väsinud ning ei jõudnud igast asjast, mis nad näitasid, vaimustust tunda. Kui õhtusöögiks praadida pannil sinki ja seda saiaga serveerida ning pärast küsida, et mis ma 'õhtusöögist' arvan, siis sry - tõesti ei viitsi kasutada väljendit 'supermaitsev' jne. Kahjuks aga olen märganud, et kriitikat türklased väga hästi ei talu. Ja nad on kuradi osavad tajuma mõttepause, mil ma sõna üritan sättida. Niiet kui ma kohe küsimuse peale 'super' ei vasta, siis nad solvuvad.
Ja neid pidevalt huvitab, et mis ma Türgist arvan. Eelnevalt neile endale on muidugi lubatud kõiki Türgi elu-aspekte maha teha ja rääkida ikka kui halb siin on - alates valitsusest lõpetades prügimajandusega. Aga kui ma ise julgen midagi negatiivsema-poolset öelda, siis nad kohkuvad ning on veendunud, et ma arvan, et kõik Türgis on halb. Sõnasättimine jälle, let's go.
Täna üritasin supermarketis olles korterikaaslasele selgeks teha, et kodus võiks olla põrandahari (Kahjuks nad ei taju erinevust põrandaharja ja põrandalapi vahel, aga ma tõesti ei viitsi küpsisepuru teisaldamiseks tervet põrandat ära pesta), köögirätik (Oleks ju tore köögikapis hoitavaid nõusid kuivatada või peale nõudepesu käsi kuivatada, aga ilmselt siin on siuke asi sama levinud kui sealiha. Mul võttis 5 minutit aega, et selgitada vannitoarätiku ja köögirätiku erinevust. Vahet polnd - nagunii poes siukest asja ei eksisteerinudki) ning pajalapp (Minu jaoks ikka müstika, kuidas nad potte tõstavad - paljaste kätega ehk? Üleeile kasutasin sokke pajalapiks). Lõpuks loobusin ja ütlesin, et kui ükspäev köögis imeasjandusi näed, siis nende asjade nimi on pajalapp. Peab edaspidi üksi šoppama minema - säästan närve.
Viimane ving veel - täna hommikul peale ärkamist, kui ma tahtsin endale midagi süüa teha, kuid köögis selle jaoks ruumi ei leidnud, hakkasin terve nädala jagu korterikaaslaste nõusid ära pesema, tuldi mind õpetama, kuidas nõusid pesta - no aitäh! Suht sõnatuks võttis.
20100929
Teiste tungival soovil...
Pole ammu kirjutanud, kuna kahjuks olin hõivatud intensiivse keelekursusega. Mis tähendas 7h päevas kooli jaoks, õhtud ekskursioonide ja ööd pidude jaoks. Mõnikord jõudsin ka koju magama. Sugulased ehk andestavad...
See nädal on kooli esimene nädal, kuid reaalsuses kedagi kohal pole (kaasaarvatud õppejõud). Üritan oma aineid valida, kuid kahjuks on kõik kohustuslikud asjad juba tehtud ning valikainetest suurt midagi valida pole. Ilmselt saab siis 10 kuud graafilise disaini, fotograafia ja filmimisega tegeleda, kuna koolis on ka Arts and Design Department.
Istanbul on endiselt hoomamatult suur. Vaikselt hakkan juba harjuma, et ühest kohast teise saamiseks tuleb sitaks aega varuda. Teistega kohtumine pole ka lihtne - mõtled küll, et lepid kindla tänavanurga kokku, aga inimesi on alati igalpool nii palju, et ei märka tuttavaid selle massi seest.
Leidsin netist siukse nimekirja teemal "Sa saad aru, et olid ERASMUSE tudeng Istanbulis, kui...":
See nädal on kooli esimene nädal, kuid reaalsuses kedagi kohal pole (kaasaarvatud õppejõud). Üritan oma aineid valida, kuid kahjuks on kõik kohustuslikud asjad juba tehtud ning valikainetest suurt midagi valida pole. Ilmselt saab siis 10 kuud graafilise disaini, fotograafia ja filmimisega tegeleda, kuna koolis on ka Arts and Design Department.
Istanbul on endiselt hoomamatult suur. Vaikselt hakkan juba harjuma, et ühest kohast teise saamiseks tuleb sitaks aega varuda. Teistega kohtumine pole ka lihtne - mõtled küll, et lepid kindla tänavanurga kokku, aga inimesi on alati igalpool nii palju, et ei märka tuttavaid selle massi seest.
Leidsin netist siukse nimekirja teemal "Sa saad aru, et olid ERASMUSE tudeng Istanbulis, kui...":
- It became OK to be checked by the armed security before entering mall, Uni, ferry station, stadium etc.
- Jah, endiselt kontrollitakse igalpool, hakkan juba harjuma.
- Crossing Bosporus is nothing magical, but every time you did it by car you looked at the bridge from the very beginning. Crossing it by boat/ferry you tried to sit outside. You think crossing Boaz is actually magical.
- Ma olen umbes 3-4 korda praamiga siin sõitnud ning peab tunnistama, et JAH, pean istuma kusagil väljas reelingu juures.
- Every Friday night was spent in Taksim!
- Mitte ainult reeded...
- You don't mix up Karaköy and Kadiköy.
- Enam ei aja.
- You never explored the whole Grand bazaar. Maybe because it's not possible?
- Liiga suur tõesti, kaks korda käisin, peaks natukeseks aitama küll. Pealegi pole GucciArmaniPrada teema minu jaoks.
- And three main football teams: Fenerbahçe, Galatasaray and Beşiktaş.
- Jalkafänne jagub Istanbuli küll ja küll. Beşiktaşe värvid on must ja valge ning ma kuulsin, et Beşiktaşe fännid pidid kõik musta või valget värvi kassid, mis nad tänavalt leiavad, oma koduklubi staadioni juurde viima.
- Of course you got meetings in front of the "Burger King", which one? You don't ask it, it's obvious!
- Burger King Taksimi väljakul, kust saavad alguse kõik peod. Kommentaariks lugeda lõiku teistega kohtumisest.
- You miss saying “merhaba” and hearing “nasılsın?”
- Tõlge: Tere! ja Kuidas läheb? Ma neid nii palju ei kasuta, aga "çok güzel" (väga kena) ja "tamam" (okei) on küll juba igapäevases keelekasutuses
- You get tired explaining to your friends how Turkey is and how it is not.
- Väga ei viitsi jah. No pmst kõik (Eestis) arvavad, et väga islamistlik ja odav. Tegelikult on suht vabameelne ja kallis :)
20100918
Juba üks nädal - tundub nagu igavik.
Külastasin ka teist muuseumi - arheoloogia muuseumi. Lootsin väga osta muuseumikaardi, millega saab aasta jooksul tasuta muuseumidesse sisse, aga oh üllatust - seda müüakse ainult Türgi kodanikele. Enne muuseumikülastust seiklesime transpordikompanii kontorites jälle. Selgus, et tudengikaardi jaoks on vaja veel üht paberit ja kinnitust, et ma siiski õpin Istanbulis. Ainult ühest ülikooli kinnitusest ei piisa. Ehk siis saab kolmandat korda sinna tagasi minna. Õnneks seekord ei pidand ise käte-jalgadega asju selgitama - lasin seda sakslastel teha :) Transpordikeskuse ees oli uudne nähtus minu jaoks. Mingi mees seisis keset tänavat väikse lauaga, millel oli printer ja koopiamasin. Et juhuks, kui tekib keset tänavat vajadus midagi paljundada, saab kohe korda ajada... :D
Õhtul oli Soome tüdrukutel soolaleivapidu. Jõudsime ühe tüübiga kohtumispaika 4 minutit hiljem, kui oli kokku lepitud. Suht paanika oli, kuna mitte kedagi ei näinud ning arvasime, et seltskond on juba ära läinud. Selgus aga, et keegi polnud veel kohalegi jõudnud (kaasa arvatud korteri omanikud ise). Türgi aeg - tundub, et väikest viisi on kõik selle üle võtnud - isegi sakslased. Öeldakse, et lõunapaus kestab pool tundi, kuid reaalsuses kujuneb 50-minutiliseks. Ma veel üritan punktuaalsust säilitada...
Ilm on siin soe nagu alati vist. Transpordis ikka nägu vaikselt leemendab ja meenub Barcelona augustikuine märg vunts. Ühistranspordis saavad kõik istekohad naised. 20-aastasel neiul on suurem õigus istuda kui ta kõrval oleval 80-aastasel vanapapil. Tunnen ennast alati nii halvasti, kui koha vabanedes kõik meesterahvad mind istuma suunavad. Oleks nagu vanainimese koha ära võtnud... Mitte, et siin oleks vanainimesi - elanikkond tundub suht noor olevat.
Õhtul oli Soome tüdrukutel soolaleivapidu. Jõudsime ühe tüübiga kohtumispaika 4 minutit hiljem, kui oli kokku lepitud. Suht paanika oli, kuna mitte kedagi ei näinud ning arvasime, et seltskond on juba ära läinud. Selgus aga, et keegi polnud veel kohalegi jõudnud (kaasa arvatud korteri omanikud ise). Türgi aeg - tundub, et väikest viisi on kõik selle üle võtnud - isegi sakslased. Öeldakse, et lõunapaus kestab pool tundi, kuid reaalsuses kujuneb 50-minutiliseks. Ma veel üritan punktuaalsust säilitada...
Ilm on siin soe nagu alati vist. Transpordis ikka nägu vaikselt leemendab ja meenub Barcelona augustikuine märg vunts. Ühistranspordis saavad kõik istekohad naised. 20-aastasel neiul on suurem õigus istuda kui ta kõrval oleval 80-aastasel vanapapil. Tunnen ennast alati nii halvasti, kui koha vabanedes kõik meesterahvad mind istuma suunavad. Oleks nagu vanainimese koha ära võtnud... Mitte, et siin oleks vanainimesi - elanikkond tundub suht noor olevat.
20100917
Uus kodu!
Täna tegin oma esimese eksursiooni - moodsa kunsti muuseumi. Õnneks oli tasuta neljapäev Marshalliga (mida iganes see ka tähendama ei peaks), niiet jejee - 5 liiri jälle kokku hoitud. Ajutise näituse osas olid moekunstniku Hussein Chalayan'i kleidid. Sain esimest korda elus aru, miks kasutatakse terminit moeKUNST.
Peale seda läksime Grand Bazaari [loe: lõputu turg]. Kahjuks nii äge ei olnud kui Damaskuse oma, kuna põhiteemaks igalpool oli GucciArmaniPrada. Sain ära proovida ka kuulsa õunatee, mis oli ülihea - maitses nagu kuum kodus pressitud õunamahl.
Õhtul suundusin oma uude koju ning tutvusin korterikaaslastega. Mõlemad on minuvanused türklased - üks on arhitekt ja teine on insener. Vaatasime koos Türgi televisiooni ja rääkisime elust Istanbulis. Proovisin meelde jätta tee valmistamise protsessi, kuid kahjuks oli see nii keeruline, et võtab veel aega enne, kui selle selgeks saan. Pole lihtsalt nii, et ajad vee keema ja kallad purule peale. Rohelist teed joovad siin ainult aristokraadid (?). Peab vist sellest 10 kuuks loobuma. Samuti oleks vaja hakata endale õhtusöögikaaslasi leidma, kuna kohalikud ei söö kunagi üksi olles, vaid ainult kambakesi.
Tänane infonurk: bensuliiter maksab 29EEK, 0.7 liitrine pudel viina 400EEK, kõneminut 3.5EEK
Peale seda läksime Grand Bazaari [loe: lõputu turg]. Kahjuks nii äge ei olnud kui Damaskuse oma, kuna põhiteemaks igalpool oli GucciArmaniPrada. Sain ära proovida ka kuulsa õunatee, mis oli ülihea - maitses nagu kuum kodus pressitud õunamahl.
Õhtul suundusin oma uude koju ning tutvusin korterikaaslastega. Mõlemad on minuvanused türklased - üks on arhitekt ja teine on insener. Vaatasime koos Türgi televisiooni ja rääkisime elust Istanbulis. Proovisin meelde jätta tee valmistamise protsessi, kuid kahjuks oli see nii keeruline, et võtab veel aega enne, kui selle selgeks saan. Pole lihtsalt nii, et ajad vee keema ja kallad purule peale. Rohelist teed joovad siin ainult aristokraadid (?). Peab vist sellest 10 kuuks loobuma. Samuti oleks vaja hakata endale õhtusöögikaaslasi leidma, kuna kohalikud ei söö kunagi üksi olles, vaid ainult kambakesi.
Tänane infonurk: bensuliiter maksab 29EEK, 0.7 liitrine pudel viina 400EEK, kõneminut 3.5EEK
20100916
Success!
Täna sain uue kodu - Osmanbeys. Väljendit "Istanbul" vist pole mõtet enam kasutada, sest kuna siin on 13 miljonit inimest, siis on tegemist linnadega linna sees. Metroopeatus on umbes 2-3 minuti kaugusel, Taksim peaks olema 20-25 minta kaugusel. Kant ise on künkalisem kui Haanjamaa, niiet kui kaardi peal tundub olevat 'kõigest paar kvartalit', siis tegelikult on see paar mäest üles-alla ronimist.
Täna sain elamuse võrra rikkamaks: 60 minutit taksosõitu Istanbulis tipptunni ajal. Hoidsin istmest kinni ja vererõhk oli kõrge, sest igal ristmikul suudeti punase tulega 2 sõidurajast 5 tekitada.
Tänase päeva õpetusnurk: kui välja lähed, siis ära istu 11 sakslase keskele - tekivad arusaamise probleemid. Kui tellida baaris/restoranis joogikaardilt viina, siis ei tooda sulle 4cl alkoholi, vaid kelner segab oma äranägemsie järgi mingi viinakoksi kokku.
Edit: uue kodu koht on SIIN
Täna sain elamuse võrra rikkamaks: 60 minutit taksosõitu Istanbulis tipptunni ajal. Hoidsin istmest kinni ja vererõhk oli kõrge, sest igal ristmikul suudeti punase tulega 2 sõidurajast 5 tekitada.
Tänase päeva õpetusnurk: kui välja lähed, siis ära istu 11 sakslase keskele - tekivad arusaamise probleemid. Kui tellida baaris/restoranis joogikaardilt viina, siis ei tooda sulle 4cl alkoholi, vaid kelner segab oma äranägemsie järgi mingi viinakoksi kokku.
Edit: uue kodu koht on SIIN
20100914
Fail!
Esimesele ekskursioonile ei saanud minna, kuna buss oli liikluses kinni ja jõudsime palee juurde alles peale selle kinnipanemist. Soodustust andvat tudengikaarti ei saanud, kuna inglise keelt ei mõistnud keegi ei transpordifirma kontoris ega ka piletimüügiputkas. Türgi mobiilinumbri küll sain, kuid esimeses kontoris unustati see aktiveerida, niiet pidin uuesti kusagilt Turkcelli kontorit otsima. Korteri asjus pole veel ikka helistatud, kuigi lubati eile õhtul ja siis täna õhtul - õhtu mõiste on vist neil väga erinev siin.
Midagi head ka - tänase päeva sõna:
Midagi head ka - tänase päeva sõna:
- düşünüyorsunuz
20100913
Türgi keel on... tore?
Tänase päeva lemmiksõna on
- iyiyim
- konuşuyorsunuz
- görüşürüz
- kütüphaneden
20100912
Esimesed tähelepanekud
- Pole mõtet imestada, kui metroorong hakkab järsku hoopis tagasi sõitma. Tegemist ei olnud lõpp-peatusega.
- Kui tramm jõuab peatusesse, siis minnakse enne sisse ja alles siis lastakse väljaminejad perroonile.
- Kaubanduskeskustesse sisenedes tuleb läbida turvakontroll nagu lennujaamas.
- Türgis on kombeks tervitada kahe põsemusiga (mitte ühe ega kolmega)
- Kodus küpsetamine pole vist populaarne - heal juhul on kodudes pliit, kuid ahi on rariteet.
Tellimine:
Postitused (Atom)






