Igatsen...

Igatsen põhjamaiste inimestega suhtlemist. Hoiatan juba ette, et sellest tuleb ISO-vingu postitus.

Igatahes kuna reede õhtu läks kallimaks ja pikemaks, kui olin arvestanud, otsustasin laupäeva õhtul koju jääda ja oma korterikaaslastega niisama istuda. Algus oli tore, kuid pikapeale muutus raskeks, kuna ma olin väsinud ning ei jõudnud igast asjast, mis nad näitasid, vaimustust tunda. Kui õhtusöögiks praadida pannil sinki ja seda saiaga serveerida ning pärast küsida, et mis ma 'õhtusöögist' arvan, siis sry - tõesti ei viitsi kasutada väljendit 'supermaitsev' jne. Kahjuks aga olen märganud, et kriitikat türklased väga hästi ei talu. Ja nad on kuradi osavad tajuma mõttepause, mil ma sõna üritan sättida. Niiet kui ma kohe küsimuse peale 'super' ei vasta, siis nad solvuvad.

Ja neid pidevalt huvitab, et mis ma Türgist arvan. Eelnevalt neile endale on muidugi lubatud kõiki Türgi elu-aspekte maha teha ja rääkida ikka kui halb siin on - alates valitsusest lõpetades prügimajandusega. Aga kui ma ise julgen midagi negatiivsema-poolset öelda, siis nad kohkuvad ning on veendunud, et ma arvan, et kõik Türgis on halb. Sõnasättimine jälle, let's go.

Täna üritasin supermarketis olles korterikaaslasele selgeks teha, et kodus võiks olla põrandahari (Kahjuks nad ei taju erinevust põrandaharja ja põrandalapi vahel, aga ma tõesti ei viitsi küpsisepuru teisaldamiseks tervet põrandat ära pesta), köögirätik (Oleks ju tore köögikapis hoitavaid nõusid kuivatada või peale nõudepesu käsi kuivatada, aga ilmselt siin on siuke asi sama levinud kui sealiha. Mul võttis 5 minutit aega, et selgitada vannitoarätiku ja köögirätiku erinevust. Vahet polnd - nagunii poes siukest asja ei eksisteerinudki) ning pajalapp (Minu jaoks ikka müstika, kuidas nad potte tõstavad - paljaste kätega ehk? Üleeile kasutasin sokke pajalapiks). Lõpuks loobusin ja ütlesin, et kui ükspäev köögis imeasjandusi näed, siis nende asjade nimi on pajalapp. Peab edaspidi üksi šoppama minema - säästan närve.

Viimane ving veel - täna hommikul peale ärkamist, kui ma tahtsin endale midagi süüa teha, kuid köögis selle jaoks ruumi ei leidnud, hakkasin terve nädala jagu korterikaaslaste nõusid ära pesema, tuldi mind õpetama, kuidas nõusid pesta - no aitäh! Suht sõnatuks võttis.