Teiste tungival soovil...

Pole ammu kirjutanud, kuna kahjuks olin hõivatud intensiivse keelekursusega. Mis tähendas 7h päevas kooli jaoks, õhtud ekskursioonide ja ööd pidude jaoks. Mõnikord jõudsin ka koju magama. Sugulased ehk andestavad...

See nädal on kooli esimene nädal, kuid reaalsuses kedagi kohal pole (kaasaarvatud õppejõud). Üritan oma aineid valida, kuid kahjuks on kõik kohustuslikud asjad juba tehtud ning valikainetest suurt midagi valida pole. Ilmselt saab siis 10 kuud graafilise disaini, fotograafia ja filmimisega tegeleda, kuna koolis on ka Arts and Design Department.

Istanbul on endiselt hoomamatult suur. Vaikselt hakkan juba harjuma, et ühest kohast teise saamiseks tuleb sitaks aega varuda. Teistega kohtumine pole ka lihtne - mõtled küll, et lepid kindla tänavanurga kokku, aga inimesi on alati igalpool nii palju, et ei märka tuttavaid selle massi seest.

Leidsin netist siukse nimekirja teemal "Sa saad aru, et olid ERASMUSE tudeng Istanbulis, kui...":

• It became OK to be checked by the armed security before entering mall, Uni, ferry station, stadium etc.
• Jah, endiselt kontrollitakse igalpool, hakkan juba harjuma.
• Crossing Bosporus is nothing magical, but every time you did it by car you looked at the bridge from the very beginning. Crossing it by boat/ferry you tried to sit outside. You think crossing Boaz is actually magical.
• Ma olen umbes 3-4 korda praamiga siin sõitnud ning peab tunnistama, et JAH, pean istuma kusagil väljas reelingu juures. 
• Every Friday night was spent in Taksim!
• Mitte ainult reeded...
• You don't mix up Karaköy and Kadiköy.
• Enam ei aja.
• You never explored the whole Grand bazaar. Maybe because it's not possible?
• Liiga suur tõesti, kaks korda käisin, peaks natukeseks aitama küll. Pealegi pole GucciArmaniPrada teema minu jaoks.
• And three main football teams: Fenerbahçe, Galatasaray and Beşiktaş.
• Jalkafänne jagub Istanbuli küll ja küll. Beşiktaşe värvid on must ja valge ning ma kuulsin, et Beşiktaşe fännid pidid kõik musta või valget värvi kassid, mis nad tänavalt leiavad, oma koduklubi staadioni juurde viima.
• Of course you got meetings in front of the "Burger King", which one? You don't ask it, it's obvious!
• Burger King Taksimi väljakul, kust saavad alguse kõik peod. Kommentaariks lugeda lõiku teistega kohtumisest.
• You miss saying “merhaba” and hearing “nasılsın?”
• Tõlge: Tere! ja Kuidas läheb? Ma neid nii palju ei kasuta, aga "çok güzel" (väga kena) ja "tamam" (okei) on küll juba igapäevases keelekasutuses
• You get tired explaining to your friends how Turkey is and how it is not.
• Väga ei viitsi jah. No pmst kõik (Eestis) arvavad, et väga islamistlik ja odav. Tegelikult on suht vabameelne ja kallis :) 

Juba üks nädal - tundub nagu igavik.

Külastasin ka teist muuseumi - arheoloogia muuseumi. Lootsin väga osta muuseumikaardi, millega saab aasta jooksul tasuta muuseumidesse sisse, aga oh üllatust - seda müüakse ainult Türgi kodanikele. Enne muuseumikülastust seiklesime transpordikompanii kontorites jälle. Selgus, et tudengikaardi jaoks on vaja veel üht paberit ja kinnitust, et ma siiski õpin Istanbulis. Ainult ühest ülikooli kinnitusest ei piisa. Ehk siis saab kolmandat korda sinna tagasi minna. Õnneks seekord ei pidand ise käte-jalgadega asju selgitama - lasin seda sakslastel teha :) Transpordikeskuse ees oli uudne nähtus minu jaoks. Mingi mees seisis keset tänavat väikse lauaga, millel oli printer ja koopiamasin. Et juhuks, kui tekib keset tänavat vajadus midagi paljundada, saab kohe korda ajada... :D

Õhtul oli Soome tüdrukutel soolaleivapidu. Jõudsime ühe tüübiga kohtumispaika 4 minutit hiljem, kui oli kokku lepitud. Suht paanika oli, kuna mitte kedagi ei näinud ning arvasime, et seltskond on juba ära läinud. Selgus aga, et keegi polnud veel kohalegi jõudnud (kaasa arvatud korteri omanikud ise). Türgi aeg - tundub, et väikest viisi on kõik selle üle võtnud - isegi sakslased. Öeldakse, et lõunapaus kestab pool tundi, kuid reaalsuses kujuneb 50-minutiliseks. Ma veel üritan punktuaalsust säilitada...

Ilm on siin soe nagu alati vist. Transpordis ikka nägu vaikselt leemendab ja meenub Barcelona augustikuine märg vunts. Ühistranspordis saavad kõik istekohad naised. 20-aastasel neiul on suurem õigus istuda kui ta kõrval oleval 80-aastasel vanapapil. Tunnen ennast alati nii halvasti, kui koha vabanedes kõik meesterahvad mind istuma suunavad. Oleks nagu vanainimese koha ära võtnud... Mitte, et siin oleks vanainimesi - elanikkond tundub suht noor olevat.

Uus kodu!

Täna tegin oma esimese eksursiooni - moodsa kunsti muuseumi. Õnneks oli tasuta neljapäev Marshalliga (mida iganes see ka tähendama ei peaks), niiet jejee - 5 liiri jälle kokku hoitud. Ajutise näituse osas olid moekunstniku Hussein Chalayan'i kleidid. Sain esimest korda elus aru, miks kasutatakse terminit moeKUNST.

Peale seda läksime Grand Bazaari [loe: lõputu turg]. Kahjuks nii äge ei olnud kui Damaskuse oma, kuna põhiteemaks igalpool oli GucciArmaniPrada. Sain ära proovida ka kuulsa õunatee, mis oli ülihea - maitses nagu kuum kodus pressitud õunamahl.

Õhtul suundusin oma uude koju ning tutvusin korterikaaslastega. Mõlemad on minuvanused türklased - üks on arhitekt ja teine on insener. Vaatasime koos Türgi televisiooni ja rääkisime elust Istanbulis. Proovisin meelde jätta tee valmistamise protsessi, kuid kahjuks oli see nii keeruline, et võtab veel aega enne, kui selle selgeks saan. Pole lihtsalt nii, et ajad vee keema ja kallad purule peale. Rohelist teed joovad siin ainult aristokraadid (?). Peab vist sellest 10 kuuks loobuma. Samuti oleks vaja hakata endale õhtusöögikaaslasi leidma, kuna kohalikud ei söö kunagi üksi olles, vaid ainult kambakesi.

Tänane infonurk: bensuliiter maksab 29EEK, 0.7 liitrine pudel viina 400EEK, kõneminut 3.5EEK

Success!

Täna sain uue kodu - Osmanbeys. Väljendit "Istanbul" vist pole mõtet enam kasutada, sest kuna siin on 13 miljonit inimest, siis on tegemist linnadega linna sees. Metroopeatus on umbes 2-3 minuti kaugusel, Taksim peaks olema 20-25 minta kaugusel. Kant ise on künkalisem kui Haanjamaa, niiet kui kaardi peal tundub olevat 'kõigest paar kvartalit', siis tegelikult on see paar mäest üles-alla ronimist.

Täna sain elamuse võrra rikkamaks: 60 minutit taksosõitu Istanbulis tipptunni ajal. Hoidsin istmest kinni ja vererõhk oli kõrge, sest igal ristmikul suudeti punase tulega 2 sõidurajast 5 tekitada.

Tänase päeva õpetusnurk: kui välja lähed, siis ära istu 11 sakslase keskele - tekivad arusaamise probleemid. Kui tellida baaris/restoranis joogikaardilt viina, siis ei tooda sulle 4cl alkoholi, vaid kelner segab oma äranägemsie järgi mingi viinakoksi kokku.

Edit: uue kodu koht on SIIN

Fail!

Esimesele ekskursioonile ei saanud minna, kuna buss oli liikluses kinni ja jõudsime palee juurde alles peale selle kinnipanemist. Soodustust andvat tudengikaarti ei saanud, kuna inglise keelt ei mõistnud keegi ei transpordifirma kontoris ega ka piletimüügiputkas. Türgi mobiilinumbri küll sain, kuid esimeses kontoris unustati see aktiveerida, niiet pidin uuesti kusagilt Turkcelli kontorit otsima. Korteri asjus pole veel ikka helistatud, kuigi lubati eile õhtul ja siis täna õhtul - õhtu mõiste on vist neil väga erinev siin.

Midagi head ka - tänase päeva sõna:

• düşünüyorsunuz

Türgi keel on... tore?

Tänase päeva lemmiksõna on

• iyiyim

Mainimist väärivad veel

• konuşuyorsunuz
• görüşürüz
• kütüphaneden

... ja paljud teised

Esimesed tähelepanekud

• Pole mõtet imestada, kui metroorong hakkab järsku hoopis tagasi sõitma. Tegemist ei olnud lõpp-peatusega.
• Kui tramm jõuab peatusesse, siis minnakse enne sisse ja alles siis lastakse väljaminejad perroonile.  
• Kaubanduskeskustesse sisenedes tuleb läbida turvakontroll nagu lennujaamas.
• Türgis on kombeks tervitada kahe põsemusiga (mitte ühe ega kolmega)
• Kodus küpsetamine pole vist populaarne - heal juhul on kodudes pliit, kuid ahi on rariteet.