Vormel

Sel nädalavahetusel leidis aset sportlik suursündmus - vormel 1 Istanbuli etapp. Kuna teismeeas olin suur fänn (stiilis à la ajalehtede väljalõiked, soojendussõitude vaatamine jne), siis 'vanade heade aegade' mälestuseks otsustasin nädalavahetuseks pileti osta. Peab ju juhust kasutama, et odavalt sõitu vaadata - tulevikus lisanduksid piletikuludele lennupiletid ja majutus. Et vaesed tudengid tribüünikohta ei raatsinud soetada (~80€), siis leppisime üldsissepääsuga (~30€). Kaashuvilisteks olid sakslane ja soomlane - neil oli vähemalt kellelegi kaasa elada, sest umbes pooled pilootidest olid sakslased ning ülejäänude hulka oli ka üks soomlane ära eksinud.

Kuna mu vormelivaatamise tippaegadest on möödunud oma 6-7 aastat ning viimastel aastatel pole üldse etappe jälginud, siis ega ma väga kursis polnud enam, et kes sõidab ja mis tiimis ning mis reegleid muudetud on. Oma suureks üllatuseks avastasin, et Schumacher ikka veel sõidab... ning Barrichello ja Trulli ka. Kuigi poodiumile neist kellelgi vist enam asja pole.

Ringraja kaart - me jälgisime etappi 7. kurvi juurest. Ideaalne koht - kiire sirge, järsk pidurdus (palju möödasõite) ning seejärel jälle kiire sirge.

Et 30€ eest saab terve nädalavahetuse jooksul rada külastada, siis läksime kohale ka juba laupäevaseks kvalifikatsiooniks, et rada üle vaadata ning parimad vaatekohad võistluse ajaks välja valida. Ringraja veebileht andis informatsiooni, et see asub umbes 4km kaugusel Sabiha Gökceni lennujaamast, mis omakorda asub Istanbuli Aasia poolel. Kuna ma kindlalt tean, et shuttle bus Taksimilt lennujaama läheb umbes 50 minutit, siis arvestasime kohale jõuda umbes tunniga. Tunni ajaga jõudsime küll lennujaama lähedusse, aga sealt edasi sõitsime veel umbes pool tundi. See oli kindlasti rohkem kui 4km. Selle valearvestuse tõttu jõudsime kohale alles siis, kui pool kvalifikatsioonist oli läbi. Õnneks ma väga ei kurvastanud, kuna mäletasin, et tihedam sõitmine parima koha pärast algab nagunii paar minutit enne lõppu.

Raja ääres oli kaks üllatust:

• Vormelid on VÄGA valjud. No ma oskasin oodata, et müra on kõva, aga nii kõva, et isegi karjumisest vestluseks ei piisa... Mis tõstatas ühe suure küsimuse - mis valemiga kuulevad piloodid kõrvaklappidest tiimi juhiseid ja vastupidi - kuidas saavad tiimi koordinaatorid üldse aru, mida piloot räägib? Müstika! (Otsisin netist infot ja leidsin, et 10m kauguselt - umbes sama kaugelt nagu me olime pühapäevasel sõidul rajast - on heli valjuseks mõõdetud 140db. Pmst on see umbes-täpselt valulävi. Ilmselt see ka seletab, miks mu kaaslastel veel teisipäeval kõrvus undas - ma tõenäoliselt olen kontserditel käimisega juba oma kuulmist nii piisavalt kahjustanud, et sel müral mulle mingit efekti polnud. 140db on igatahes sama kõva kui tulirelv või suure lennuki mootor.)
• Vormelid on sitaks kiired. Telekast sõitu üle kandes monteeritakse kõik klipid nii kenasti kokku liikuvate kaamerate ja kiire pildivahetusega, et väga aru ei saagi, kui kiired nad rajal tegelikult on. Põhimõtteliselt on raja kõrvalt küll mööduva auto värvidest aru saada, mis tiimiga tegu, aga kiivri järgi piloodi identifitseerimiseks peab kiirem ja treenitum silm olema.

Pühapäeval ei tahtnud enam hilinemist korrata ja läksime varem kohale. Kaasas täispiknikuvarustus (võikud, kook, Coca-Cola Vana-Tallinnaga, sihvkad jne), suundusime päev varem välja valitud platsile. Kuigi piletil oli selgelt kirjas, et 'no chairs, no food, no beverages...', siis ilmselgelt turvamehi siuke asi ei huvitanud, väravatest sisse lasti absoluutselt kõikide asjadega. Meil on sellise olukorra jaoks juba standardväljend välja kujunenud - TiT (This is Turkey). Publiku hulgas oli igasugu inimesi alates imikutest - kellele enamik vanemad millegipärast polnud raatsinud kõrvatroppe/klappe pähe panna - lõpetates mustades ürpides vanamuttidega. Bulgaaria lippe oli metsikult, teisel kohal mu meelest oli Venemaa - venelasi oli ikka üllatavalt rohkelt. Rajalt lahkudes nägime isegi soomlasi. Ferrari lipud on endiselt teemaks, hoolimata sellest, et nad väga rõõmustamiseks enam põhjust ei anna.

Piknikuplats kaasvaatlejatega

Et laupäeval oli juba aru saada, et raja-äärseid kommentaatoreid ei kuule ja ega suurt midagi rajal toimuvast aru ei saa, investeerisime raha ka F1 telefonirakendusse ning mobiilsesse internetti. Suht väärt asi - annab väga jooksvalt kommentaare ja (ringide, sektorite jne) aegasid. Sai jälgida, kuidas Vettel oma edu ring-ringilt suurendas ning võidu koju viis. Lõpetuseks sai kuulata Saksa hümni, mille meloodia juba 10 aasta tagusest ajast väga pähe kulunud oli.

Vormeleid on suht raske jäädvustada - sel ajal kui fotokas teravustab, on auto juba mööda sõitnud.

Tagasisõit koju möödus liiklusummikus. Et kõik vaatajad muidugi tahtsid samal ajal tagasi saada, siis järjekorrad bussidesse olid metsikud. Kuna paari tundi järjekorras ei viitsinud oodata, et bussipingi istekohta saada, siis leppisime põranda istekohaga - oioi, 2 tundi puhast kannivalu. Ühistranspordi bussipõrand on üllatavalt kõva. Kella 9 paiku jõudsime lõpuks tagasi kesklinna.