Nagu viimasel ajal kombeks saanud on, siis pühapäev on mul turupäev. Siin Istanbulis pole siukest turuala, mis oleks iga päev lahti - igal linnaosal on oma turupäev, kus mingi platsile või tänavale seatakse üles ajutised letid. Näiteks Besiktases on laupäev, Sislis neljapäev jne. Kuna ma olen otsustanud turul käia Tarlabasi linnaosas, siis minu turupäev on pühapäev. Kuigi Tarlabasi on Istanbuli üks kõige vaesemaid ja kriminogeensemaid linnaosasid, siis minu meelest sealne turg on parim ja ehtsaim. ...ja odavaim. Eelmise nädala hinnad olid (kg kohta) - tomat, kurk, greip, apelsin, õun 0.5€, paprika, baklažaan, maasikas 1.5€, seened 2.5€, juust, oliivid 3€, suur punt maitseained (petersell, till, münt) 0.25€. See nädal ostsin huvi pärast 1kg mingit spinati-laadset rohelist muru - eks näis mis sellega teha annab. Igatahes turul käia on tore, sest saab nädala jagu odavat toitu varuda ning oma türgi keelt praktiseerida. Ainuke miinuspool on kojuminek kõikide ostetud asjadega - paarteist kg näpu otsas bussiga kojusõit pole just lihtsaim ülesanne.
Peale turulkäiku kohtusin paari saksa vahetustudengi ja nende sõpradega väikese jalutuskäigu tarvis. Jalutasime läbi Tarlabaşı, Kasımpaşa (natukene - kuid mitte oluliselt - rikkam linnaosa kui Tarlabaşı) Kuldsarve lahe juurde, kust praamiga sõitsime teisele kaldale Feneri linnaossa. Fener oli kunagi kreeklaste linnaosa, mis seletab kõiki kreekakeelseid sildikesi poodidel. Sealt edasi läksime Balatisse, mis on juutide linnaosa sünagoogide ja värkidega. Mis ei tähenda muidugi, et seal mošeesid poleks. Ühe mošee - Fethiye Camii - juures kohtusime juhuslikult ühte mu tuttavat itaalia (kuigi napollased ennast itaallasteks ei kutsu) vahetusõpilast, kes oma tšehhi ja türgi sõpradega arhitektuuri-teemalisel jalutuskäigul olid. Mu rõõm oli piiritu, kuna 6 sakslasega jalutamine polnud enam üldse nii lõbus, kui alguses võiks arvata. Igatahes koos jalutasime Fatih linnaosa südamesse, mis on Istanbuli kõige konservatiivsem piirkond. Mis omakorda tähendab seda, et absoluutselt kõik naised, kes meile vastu tulid, olid üleni musta varjunud. Nüüd ma tean vähemalt, kust burkasid saab osta. Tuur jätkus Sultan Selim mošees, Fatih mošees ning seejärel Şehzade mošees, kus vaatasime ka päikeseloojangu aegset palvust. Selleks ajaks olin pearäti sidumise juba päris kenasti selgeks saanud. Peale mošeetuuri läksime (väidetavalt) maailma parimasse boza-kohta nimega Vefa. Boza on siuke paks jook, mida serveeritakse kaneeliga. Maitselt meenutas mulle natukene õuna/pirni mehu. Tegelikult peaks see olema kääritatud hirsijook. Igatahes väääääga hea - peab teinekordki tagasi minema.
Peale 'kerget' 6-tunnist jalutuskäiku olin kutsutud õhtusöögile ühe poola tüdruku juurde. Menüüs oli porgandi-läätse-ingveri supp, õuna-pähkli salat ja singi-juustu täidisega grillitud paprikad. See oli ood Bulgaariale, sest kõik kiitsid (sea)singi-juustutäidist, mille koostisosad olid just paar päeva tagasi sealtmaalt toodud. Elagu sealiha ja odavad riigid! Paariteist inimese peale oli meid koos oli päris rahvusvaheline seltskond - Poola, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Guatemala, Iraan, Belgia, Türgi ja tadaaa - lausa 2 eestlast. Juhuslikult selgus, et üks noormees peol oli samuti Eestist, TTÜ Tartu Kolledžist vahetusõpilasena Istanbulis. No näed, kuhu kõikjale 1 miljonit ei jagu... Päeva lõpetas tunniajaline vestlus Berlusconi-teemal. Peale poolt aastat erinevate itaallaste seltskonnas viibimist tean ma ilmselt juba tema tegemistest palju rohkem kui Ansipi omadest.
P.S. Boonusena õppisin oma nime pärsia keeles kirjutama.
 |
| Vaade Sultan Selim mošee aiast Kuldsarve lahele. Iidne Istanbul ehitati seitsmele künkale ja iga künka otsas on üks suur mošee. Sultan Selim Camii on üks neist. |
 |
| Kääritatud hirsijook boza, mida serveeritakse röstitud kikerhernestega. |
 |
| Vahetult enne päikeseloojangu aegset palvust Şehzade mošees. Hoone on projekteeritud Ottomani impeeriumi kõige kuulsaima arhitekti - Mimar Sinan - poolt. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar